Monday, October 26, 2009

Dear Diary...

Mu klassivend tuletab ikka iga päev meelde mulle, KUI raske mu elu ikkagi on.
Selle tõestuseks on mul tuua depressiivne lugu päevikust, aastast 2008:
http://imagecache2.allposters.com/images/pic/EPH/8527~Stupid-People-Posters.jpg
"Mu ema ei jätnud mulle raha ja ma avastasin selle 5 min. enne marsa väljasõitu. Jooksin oma parima tempoga sularahaautomaadini ning mu ees oli raha välja võtmas ainult üks naine. Marsa sõitis ette, aga kuna palju rahvast läks peale olin kindel, et jõuan raha välja võtta. Seda seni, kuni...
Naine mu ees ~ 5 aastasele pojale: "MARTIN, KAS SA TAHAD ISE NUPPE VAJUTADA?" "OI KAS SUL LÄKS SASSI?"
Seejärel ei vajutanud ta mitte "tagasi" vaid võttis kaardi välja ja sisestas uuesti. Loomulikult sõitis marsa minema.

Siis oli mul 15 min. aega. Olin kindel, et jõuan oma asjad ära osta. Seda kuni...
Minu ees oli kaks inimest. Naine, kelle kord oli maksta jooksis ukse alla, võttis sealt üles 20 sendise ja hakkas seda puhastama ja poleerima. Ja siis nad naersid koos müüjaga selle üle.
Mees minu ees ütles aga: "Hoia mulle kohta natuke"
Ta jalutas raamaturiiuli juurde, võttis sealt raamatu "Lihtsad road poissmeestele tüdruku südame võitmiseks" ja kõndis tagasi."

Siiski ei saa ma kogu masendust enda õlule võtta, ka Britil on olnud väga raskeid aegu:

"...ja siis mängis Britt üksinda (või kellegiga) Guess Whod, kuna mina võidan kogu aeg."

No comments:

Post a Comment